27 September

Neljapæeval siis ærkasin tavalisel ajal. Pesin veel natuke pesu kæsitsi, et laagrisse kaasa vötta. Lootes, et see æra kuivab enne ærasöitu, kuid see oli ju ainult lootus. Muidugi ei kuivanud, aga vötsin kaasa ja kuivatasin seal edasi. Kæisin hommikul veel norra keeles, mis toimus siis meie öpetaja kodus. See oli hommikusöök temapool. Kahjuks ilusid vælja ainult mina ja Dasha, aga vb oligi parem. Saime ræækida palju lihtsalt ja ühel tasemel. Næiteks Alex on ju palju paremal tasemel, kui meie ja mina. Siis ei oleks saanud ræækida nii palju meie. Tema jaoks on nii kerge ju köik, mida meie alles öpime.
Peale seda jooksin veel linnast læbi, et osta nohu jaoks rohtu. See oli mul ikkagi veel pæris jube, tugev ning hæiriv. Bussiga kooli juurde jödes oleks pidanud ma kohe vahetama bussi, et minna koju. Kuid see minu kodu buss ei ilmund vælja. Ma olin juba pæris paanikas, et kas töesti pean terve tee koju kondima. Siis oleks ju væga kiireks læinud pakkimine. Olin jöudnud juba köndida Eide Handeli juurde. See on mu kodust mingi 4 km kaugusel. Ja siiiiiiis ilmus vælja see kauaoodatud bussikene. Ma küll ei saanud üldse aru, mis bussi see küll olla vöis, aga minu buss see oli ning see on köige tæhtsam. Koju jöudsin 1 paiku ja lahkuma pidin 15.10 bussiga. Pakitud sain ilusti ja sain veel arvutis ka ollla. Æra læksin siis suure seljakotiga ja kæekotiga, mis olid tihkelt asju tæis. Linna bussijaama sain ilusti. Enne bussijaama jödmist kæisin veel ühe korra apteegist læbi, et osta veel ühte ninarohtu. Bussijaamas tuli vælja, et buss oli pungil tæis inimesi. Mina ausaltöeldes lootsin, et saan seal pea üksinda olla ja laiutada. Sain siis bussis veel viimase koha, mis oli kaohjuks mingi jota körval. Ta ræækis mulle koguaeg, et tema aeg on surra varsti ja kas ma ikka tean seda. Siis löpuks sain ta teada veel, et ma ræægin inglise keelst ainult ja siis ta væitis, et tema emakeel on ka inglise keel. Ta pajatas ja ræækis, aga ta oli oma hambaid pesnud vist væhemalt nædalaega tagasi. Ja see polnud eriti meeldiv, kui ta seal ræækis minule nækku. Kuid mötleme teisest küljest. Nüü olen næinud æra ka Norra joodiku ja need on ikka samasugused, nagu meie omad. ;) Kuid kui esimene inimene maha læks, siis ma höivasin tema koha, see oli kergendus. Muidu reis oli ikka meeletultr ilus. Ma væga loodan, et satun sinna veel tagasi.
Vahepeal söitsin kahe praamiga, et ei peaks pea 100km rohkem söitma. See tee oli siis pikk Trmsøst Storslett`i 116km ja aega vöttis 3,5 tundi.
Kohalejödes ootas mind bussijaamas üks minu trenni türuk. Anne-Karin. Ta on üdse tore, sellinë röömus ja aktiivne kogu aeg. Köndisime siis hotelli, see oli ainult mingi 400m kaugusel bussipeatusest. Hotelli nimi oli siis Nordlandia Storslett. Muideks, mul on pilte ka. Ma panen need tæna öhtul kindlasti ülesse. Pole lihtsalt veel jödnud.
Hotell oli ilus, ikka selline korralik ja puhas. Ma pakun midagi 3 vöi 4 tærni laadset. Igastehes ilus oli. Koht oli ilus ja köik muu ka. Kui sain oma toa, siis pidin veel ootama Påli saabumist, et magama minna, sest tema autos oli mu magamisasjad. Me pidime linad ise tooma, sest siis ei pea hotelli eest nii palju maksma. See pole hullu ka minu meelest. Linad ei kaalu ju nii palju ja ei vöta ruumi. Eriti, kui tuled veel autoga.
Ja magama sain mingi 11.30 vms, aga enne juba natuke pikutasin, sest olin ikka eelmistest pæevadest væsinud. Ja nüüd oli veel otsa raske laager. Lihtsalt peab magama ka kunagi.