22 Oktoober esmaspäev -- kuni 28 Oktoober pühapäev

Vötan terve nädala kokku. Kirjutan nii natuke pögusamalt.
Ega esmaspäeval palju ei juhtunud. Ainult Guldborg söitis siis Kanadasse ja näen teda alles laagrist tagasi tulles. Kokku teeb see lausa 3 nädalat. Aa, ja käisin veel Astridi kultuurikoolis ehk midagi näitlemise, laulimise ja muusikakooli laadset, aga köik koos ühes asutuses. Tal oli seal näitus, mida on teinud seal juba. Pakuti limonaadi (kujutasime ette, et see oli valge vein) ja meie oleme kunstinäitusel ja kritiseerime kunsti. ;D Kaotasin seal kuskil ära oma ühe, mitte kalli, aga ilusa körvarönga. Panin seal riideid selga ja pidin aitama Astridit ja Trygvet, siis vast tollel hetkel kukkus ära körvast. Natuke kahju ikka on.

Siis teisipäeval sadas jälle mega kövasti vihma, see on juba siin traditsioon, et teisipäeviti sajab. (Vähemalt hommikuti.) Toppidretis ehk suusatunnis me söitsime rulle, 1.20. Sest vihma sadas ja me olime jumala läbimärjad. Apsoluutselt köik oli märg. Ja ma pole ikka veel nende Norra mägadega ära harjunud, ma ei usalda neid laskumisi veel. Nii pikad ja järsud. Kodus üritasin asju veel natuke kujvatada, et trenni saaksin minna öhtul. Aga sellest palju kasu polnud, sest rattaga poeni söites olin ma juba märg. Trenni sisu oli 1.40 h. Jooks 25min 4km + kiirendused 10m+20m+30m* 3kordust. Jalad olid ikka päris väsnud rullide söitmisest. Sees tegime jälle jöu harjutusi. Köhule, kätele, tasakaal, selg jne 1.10h. Pärast trenni ikka väsinud, nagu tavaliselt. Kojusöit on juba iga korraga pimedam ja pimedam. Tegelt on juba natuke pime trenni minekul. Ei tea mis ma veel polaaröö ajal teen. Koju jöudes söin veel üksinda mingit suppi, mis oli Lars teinud. Ma hakkan juba selle lamba maitsega harjuma. Algul küll mulle see ei maitsenud.



Kolmapäeval vötsin vaba päeva, sest ma tundsin, et uneajast on puudus. Saatsin ôpetajale siis e-maili, et ei tule kooli ja tema kohe, pole midagi. Siin ikka see nii suva. Magasin siin mingi poole 11 vms, ei mäleta enam täpselt, aga igastahes kaua. Koristasin natuke ja olin niisama terve päeva. Aga 2 tundi enne Larsi ja laste tulekut hakkasin tegema lasanjet. See tuli ikka nii hea. Muidugi on seda raske kihva keerata, aga hea oli ikka väga.

Terve päeva jooksul käisin väljas ainult ühe korra, kui töin posti ära. See oli ka ainult mingi 5 min, mitte rohkem. Kuid nüüd olin ma töesti väljapuhanud.



Neljapäeval oli siis see kaua oodatud kooli tööpäev. Seepärast oodatud, et ma pole kunagi sellist asja teinud. Läksin kohale ja mina sain endale töö koos ühe Marcelo`ga. Ta on pärit Tsiilist. Nüüd elab juba 4 aastat Tromsøs. Ma käisin siis temaga kaasa ja üritasin teda aidata. Sain proovida ja näha, kuidas koristatakse hotellituba. Lihtne töö ikka. Ma veel tipptasemel pole, aga netuke harjutades saaksin hästi hakkama. Aga mulle selline töö ikka pole. Nad ikka puhkavad ka mega palju, tihti on puhkepausid ja korralik löuna. Selles suhtes on hea elu. Üle nad ei tööta.

Pärast käisin linna peal jalutamas. Raha sain siis 200, aga lähen tagasi ja pean saama 300. See on minu kooliealiste palk, mis peame saama vähemalt. Ja miks ma peaks vähem saama. Mina ei läheks tagasi, aga nod koolist käskisid minna tagasi. Selline halb tunne ikka minna sinna nuruma juurde vms.
Ôhtul trenni minnes oli sajuga veel hullem. Märjaks sain jälle täielikult. Üritasin oma asju auto peal kuivatada ja panin oma mütsi ja kindad autoistme peale. Kui hakkasin autost välja minema, siis mu mütsi seal aga enam polnud. Ma olin ikka päris paanikas. Lubasid auto üle vaadata, kui päevavalgus on. Eks ma siis jäin seda lootma. Ilma jääda oleks olnud sellest väga kurb. Ma olin sellega tegelt juba leppinud, et jäin sellest ilma. Sest kuidas ta sain kuhugile kaduda, autos. Maas teda polnud ju, vaatasin köik kohad üle, aga polnud.
Reedel hommikul enne kooli minekut käisin siis veel suure murega vaatamas seda kohta, kus me peatasime enne trenni minekut eelmine päev. Seal aga mu mütsi polnud.
Koolis oli selline tavaline. Inglise keeles ja ühiskonnas vaatasime filmi. See teeb kokku siis 4 tundi filmi vaatamist päevas. Ühiskonnas oli mingi igav film, aru ka ei saanud kõigest, sest norra keeles ja veel poliitiline jutt pealekauba. Aga inglise keeles oli huvitav. Vaatasime ameeriklaste igapäeva elu. See rääkis siis sellest, kui palju nad ikka üksteist tapavad ja kui hull riik see USA on. Mina kindlasti seal elada ei tahaks. Ei ole mu unistustemaa. See on vb Austraalia, aga pole enam väga kindel.
Koju tulles oli üksi, sest Lars oli lastega linna läinud. Sõime ja suht vara magama pidi minema. Sest laupäeval...
Laupäeval läksime siis Harstad´i ujuma. Mitte küll merre, aga ujulasse. Ujula on ehitatud mäe sisse, vanasse sõjaväe baasi. See baas on ehitatud kunagi ammu, et vajadusel kaitsta linnarahvast võimaliku sõja eest vms. Nii vähemalt Lars rääkis, ei oska kinnitada. Ujuda oli päris tore ja sain saunas ka käia jälle. Ütleme, et mõnus oli, aga elaksin ilma selleta ka. Mõlemad otsad Harstad´i ma magasin praamil. Minnes tegelikult vaatasin telekast lõvikuningat. See multikas on ikka vana, mingi 12 aastat vana vast. Või siis äkki 10, aga igastahes vana. Kuid hea on ikka, legend.
Pühapäeval käis meil külas Marsia. Ta oli siis siin Trygve ja Astridi au pair suve lõpuni, kuid nüüd õpib Oslos. Hetkel ta enamuses õpib ta ainult norra keelt, aga üks tund oli midagi muud ka. Ei mäleta enam mis see oli. Marsia tuli siis oma poisile külla, kes elab siin Tromsös. Käisid meil õhtust söömas ja külas.