Olen nüüd korralikult Finsest tagasi.

7 September

Niisiis pooleli jäin ma reede lõunast, kui sõitsime Finsesse.

Viimane nägemus mul Bergenist on kahjuks väga märg ja udune, sest selline just ilm oli. Aga teisest küljest ma tean, et seal on palju-palju sooja südamega inimesi, kes need meeletult vihmased ilmad oma soojusega kuivatavad. Finse läksime rongiga Bergenist, see oli mulle juba teine rongisõit, aga ikkagi oli ootusärev tunne. Rongis juhtus palju asju, sest meiega olid ju kaasas väikesed lapsed. Eriti Trygve :D . Ta võib ikka nutta ja kui tema hakkab nutma, siis võib kindel olla, et seda kuuleb veel 30min. :D Aga muidugi ta on ikka meeletult armas, ma saan ka juba temaga väga hästi läbi, võtab mind juba nagu üht pereliiget, kas just õde, aga midagi sellist. See on meeletult tore.

Niisiis kaldun kõrvale rongiliipritest. Finse rongilt maha astudes laius minu ees mäed, orud ja nene vahel jõed. Need mäed polnud küll veel väga lumised ning ilm oli kehv, aga silmi pimestav ilu oli ikkagi. Selline see vaade oli umbes:

Tuul oli tugev ja vihma ka sadas, aga see meie tuju ju ei rikkunud. Need oleme meie, ja mina fotoka taga:

Selline udune ilm oli terve õhtu ja järgmisest päevast ka enamus. Igastahes, mökki jõudes oli see juba soe ja hubane, sest Guldborgi ema (Guldborg siis, neil on sama nimi, minu meelest imelik, aga jah...) käis enne meie kohale jõudmist seal ja küttis soojaks ja kraamis. Teda nägime ainult vilksamisi, sest ta kõndis meile vastu, kui kõndisime möki poole. Kui asjad oli lahti pakitud kõigil, siis hakkasime kohe sööma, söögiks oli see büree-supp. Mulle on hakanud nee juba maitsema, just selline, kus on lillkapsas see. Mmmm... .

See on siis meie õhtune söögilaud:

Kõigil on natuke huvitavad näod, sest seal oli ikka päris hämar. Aga vasakult alustades on esimene Jarle(Eva poeg, Larsi õepoeg), Dorsten (Eva poeg, Larsi Õepoeg), siis minu koht, Siril(Anne Kristine tütar ja Guldborgi kaksikõe tütar), Anne Krsitine (Guldborgi kaksikõde, mina teen neil vahet, aga ma usun, et võõras inimene ei tee vahet), Maren (Eva tütar), Eva(Larsi vanem õde), Lars ja ta süles on Trygve, Astrid ja Inga (Eva teine tütar, Larsi õetütar).

Ega me seal enam midagi õhtul rohkem ei teinudki, sest mökis pole ju elektrit. Muidugi natuke küünlavalgel rääkisime ja Eva tõlkis mulle mingit Kroonika laadset ajakirja, mis me ostsime enne rongile minekut.

8 September

Nagu ma juba ütlesin, ilm oli laupäeval ka vihmane. Peale hommikusööki läkisme me aga ,,Vahvli ekspeditsioonile,, See nimi on küll imelik, aga see muutis asja palju huvitavamaks. Tegelikult me lihtsalt kõndisime teed mööda, mis oli kogu aeg paraleelselt raudteega. (See tee oli kunagi tegelikult mõeldud selleks, et saaks raudtee ehitamise materjale kohale vedada, aga nüüd on sellest saanud väga kuulsaks rattamatkajate seas. Seal võis ikka pea kogu aeg näha vähemalt paari ratturit. Seda ka veel, et see mökk, kus meie elasime, see oli aga kunagi ammu mingi raudtee korrashoidja elamine. Neid väikseid majasid oli seal ikka palju. Kuid need raudtee töölised pidid terve aasta raudteed korras hoidma. See väis ikka raske olla, kui lund on oma 3 meetrit talvel). Õhtul käisime veel jalutamas ka lastega enne magama minekut ja päev oligi jälle otsakorral. Ma alugul mõtlesin, et ega ma sinna ikka magama küll ei lähe, aga see oli just kõigil teistel plaanis ning ega minagi siis ka üksi välja ei roninud. Suure aja kõik kas lugesid, mängisid lastega või sõime. Aga sellel õhtul oli selline huvitav juhtum, et mina olin kindel, et sõidan ära pühapäeva hommikul. Aga mul on lihtsalt veel kõik peas nii segi, selle kooli varajasema algusega. Ma olen juba nii kaua kooli käinud, aga alles septembri algus. See lihtsalt ajab segadusse. Igastahes oli Lars ka natuke segaduses, mis päeval ma siis ikka ära sõidan. Igaksjuhuks ma küsisime Guldborgi käest ka üle ja tema kontrollis internetist, sest teda ju Finses polnud. Siis oli kindel, et ma lahkun esmaspäeval, ma oli ikka tegelkult mures, sest koolis ja igalpool ma ütlesin, et tulen tagasi pühapäeva õhtul. Aga midagi teha enam polnud!

9 September

See päev algas väga ilusasti, sest päike paistis. Kõik oli nii positiivne ja helge. Peale hommikusööki läksime, mina, Lars ja Dorsten mägedesse ronima. Esimesed 5 minutit oli mul väga hea kõndida, aga siis ma märkasin, et olin end liialt paksult riidesse pannud. Ega see mingi jalutamine polnud, see oli ikka päris raske kohe. Alguses me kõndisime kividel ja hüppasime jões kivilt kivile. Üks jõgi oli aga minu jaoks liialt suur ja kiirevoluline, siis Lars aitas mind, aga peaaegu oleksime me mõlemad sisse kukkunud. See oli ikka päris jube. :D

Vahepeal me tegime pausi ja sõime võileibu ja sokolaadi, mis me kaasa võtsime. Vett me kaasa aga ei võtnud, sest need jõed on nii puhta veega, nagu kraanivesi. Aga ühe asja ma sain teada, et ei tohi juua vett liustike lähedastest jõgedest, sest nendes on rohkem bartereid, kui solgivees. Inimesed on joonud seda vett ja on jäänud väga haigeks. Kui me lustikule jõudsime, siis oli jää täis lemmingute laipasid. Lemmingud surevad iga 4 aasta tagant ja siis paar aastat jälle neid ei näe, sest kõik suravad koos vms. Sellest pole veel inimkond aru saanud, miks nad just nii surevad. Kõik koos.

Mina ja Dorsten peaaegu mäe tipus:

Tagasi alla jõudes olin ikka päris korralikult väsinud, aga see vaev oli seda ilu väärt. Lars rääis seal mäe otsas olles, et äkki saame kunagi minna kuhugi teisele liustikule. Tema ja Guldborg on olnud lustikult ellujäämis õppelaagri õpetajad ja nad võiksid mulle ka õpetada. Ikka meeletult lahe oleks. Ta rääkis, et igaüks peab laskuma mingi vähemalt 10 meetri sõgavusele sügavikku ja ise ning teiste abiga välja saama. Seda ma küll meeletult soodan, et saan teha. Kuigi ma pole kindel, kas tohin teha, sest need YFU reeglid on ikka päris karmid. Eks vaatab.

Õhult saatsime ära Dorsteni ja Jarle. Nemad pidid ju esmaspäeval kooli minema. Minu kool oli ka avatud esmaspäeval. Aga Mareni ja Inga kool oli valimiste pärast suletud. Esmaspäeval oli siis see valimistepäev. See ei olnud küll parlamedi valimised, aga kohalikud valimised. Kõik kohad olid neid plakateid täis. Jube lausa, mis raha selle alla matetakse. Minu meelest tohutult mõttetu. Õhtul oli jälle rahulik õhtu, kui lapsed oli magama pandud. Mängisime kaarte ja sõime krõpsu. Selline armas õhtu. Muideks ma tean juba 2 norrakate mängu. Ühe nimi on casino ja teine on Mattis. See Mattis meeldib mulle rohkem, sest see on päris lihtne ja kaotaja peab mingit mütsi kandma karistuseks. Mina aga ei kaotanud. :) Algaja õnn.

10 September

Hommikul ärkasin, sõin ja hakkasin kõndima rongijaama. Jaamas võtsin välja oma koti, mis olin hoiule pannud, et ei peaks kõike mökki kandma. Kuid siis pidin kõik seljakotti mahutama. See oli ikka päris suur probleem, sest kott oli nii täis isegi juba. Aga sain ikka asjad kotti ja siis rongile. Rongil ma enamuse aja magasin, sest nii igav oli ning öö jäi ka lühikeseks. Aga kui rong möödus mökist, siis Lars, Anne Kristine ja Eva lehvitasid suurelt rongile. Aga arvatavasti nad mind ei näinud. Oslo raudteejaama jõudes ostsin kohe uue rongipileti lennujaama. Ja lennujaama. Ma olin varunud endale aega, et kui peaks midagi juhtuma, siis vähemalt lennukist maha ei jää, aga mul ju ei juhtunud midagi. Ja nüüd olen ma küll Oslo lennujaama poed mitu korda läbi käinud. Ja lennujaama tean ka hästi. Mul oli aega enne lendu 4 tundi. Enne lendu tuli minu juurde üks naine, kes palus mul täita ühe ankeedi, see pidi välja selgitama, kas Olso lennujaam vastab minu ootustele. Nagu ma oleksin seal juba igapäevane külaline. Selle täitmise eest sain aga Olso lennujaama pastaka.

Aga lennule sain samuti ilusti ja kõik läks nagu õlitatud. Nüüd olen ma küll juba kogenenud lendaja. ;) Lausa 7 lendu seljataga juba :D ;)

Tagasi Tromsø koju jõudes oli minu toas see kaua oodatud pakk. Nii hea oli saada pakse riideid, mida siin ikka natuke vaja juba on. Ikka oma 6-8 kraadi ainult. Ja seal oli veel talve saapad, mis emme ja issi ostsid Eestist. Ja muidugi oli seal ka Eesti kommi. Aga ma pole veel nendega algust teinud. Ja seal oli veel palju muud, aga ei hakka siia üles lugema. Aa, aga seal oli ju veel Donna karvadest kedratud lõngast sokid ja need on kudunud vanaema. Neid ma kannan küll peaaegu kogu aeg. Mõnusad soojad ja pehmed. Ja pakis oli veel Norra-Eesti-Norra sõnaraamat. Kohe, kui ma selle välja võtsin, siis otsisin astelpaju tähenduse, sest Guldborg ei teadnud, mis moos see on, mis ma võtsin kaasa. Aga siin vist ei kasva astelpalju ja ta ei teadnud seda sõna. Aga ikka meeletult tore oli saada oma sossusid asju kodust.

11 September

See oli siis teisipäev. Hommikul läksin prantsuse keelde, aga ega ma veel palju ei oska. Aga ma õpin veel. Aasta on ka aega. Ja mulle on see veel topelt raske, sest pean sama aegselt õppima kahes keeles. Aga sain olla ainult ühe tunni, sest pidin sõitma linna norra keelde. See toimub mul ju linna koolis. Sinna sõit võtab linnaliini bussiga oma 25min aega. Pluss veel kõndimine ka. Aga kohale jõudes tuli välja, et meil ei toimugi tundi, sest õpetajal on mingi koosolek, seda ma sain alles täna, aga nii see oli. Igastahes me ootasime seal mina, Alex (see Kanada poiss) ja üks usa poiss, oma pool tundi mõttetult. Siis lihtsalt läkisme ära. Kooli tagasi jõudes (Kvaløya vgs skole) pidi hakkama mul suusa tund, aga mina ootasin ilusasti seal suusa tunni õpetajat, et küsida, kuhu pean minema ning siis tuleb mu juurde mu õpetaja ja ütleb, et täna rohkem tunde ei toimu. Nagu mida, miks???? Siis sain teada, et kooli juhtkond oli esmapäeval, kui mind polnud, et terve kool läheb matkama. Kõik pidid ronima ühe mäe otsa, mis asub kooli taga. No siis ma olin juba õnnelik, et saab minna ronima. See oli ikka mõnus jalutuskäik. Suhteliselt sopane, sest kõndisime tihti jõe sängis vms. Koju jõudes olid mu tossud ikka rohkem pruunid, kui valged, mis nad olema peaksid. Ja igaüks, kes jõudis mäe tippu, see sai väikese märgi ka. Selline rinna märk. See on mägironijate klubi oma. Mäest alla minnes ma ei saanud koos minna oma klassiõdedega, sest ma tahtsin jõuda varajasele bussile. See mul õnnestus. Õhtul käisin trenni. Jooks soojenduseks ja peale seda jõu trenn. Jõu harjutused saalis. Ja trenni läksin ka rattaga. See oli korralik trenn ikka.

12 September

Seda kolmapäeva ma nimetan suureks spordipäevaks. Sest hommikul ma jäin bussist maha, ma ei saa küll aru kuidas, sest alati jääb buss hiljaks 5 min, aga nüüd oli 3min varem kohal. See ei olnud hea, sest ma kartsin, et päev läheb edasi ka halvasti. Aga õnneks nii ei läinud.

Sest läksin siis rattaga kooli, tunnid hakkasid 9.15. Eesti aja järgi siis 10.15. Päris hea ju. :) Esimene tund oli inglise keel. Vaatasime inglise keelset filmi Inglimaa kohta. Meeletult huvitav polnud, aga vähemalt oli terve tund, kus ma sain aru kõigest. Peale seda hakkas mul siis minu esimene Suusa tund. Sinna minnes tutvustas mu õpetaja mind teistele ja ma ei saanud aru sellest, miks ta tutvustas nagu Susi, mitte Kaari. See on ju vana norra nimi ja on levinud siin. Muidugi ühe a-ga, aga hääldus on sama. Aga eks ma ütlen järgmine kord talle, et ta võiks mind ikka Kaariks kutsuda. Aga siis läskime jooksma, aga mina koos õpetajaga, sest ta pole veel teinud treeningplaani ja igaüks võib teha mis tahab. Mina tahtsin näha aga suusaradu ja me jooksime seal. Peale joosku tegime jõu harjutusi ja rääkisime järgnevatest plaanidest.

Vahepeal käisime söömas, sest klassis ei saa enam olla, kui tahad rääkida. Sest poisid kuulavad oma PC-dega muusikad nii kõvasti või vaatavad filme või istuvad niisama arvutis. Et siis on raske klassis olla. Mina ei viitsi oma kaasa tassida iga päev. Mõttetu minu meelest. Järmine tund oli matemaatika. Juba hakkab midagi looma, hakkab nats raskemaks minema. Seda saab juba matemaatikaks nimedad. Ja kui ma tekstidest aru ei saanud, siis küsisin Astrid´i käest, mis need täendavad. Ta on tore tüdruk. Aga veel saan ikka kõigest aru. Pole veel tulnud uusi teemasid.

Ja viimane tund oli kehaline. Kõik ütlesid, et me hakkame jooksma 3000meetrit, aga õpetaja tuli ja otsustas et me täna ikka ei jookse, vast järgmine kord. Selline asi mulle ei meeldi, see teadmatus. Aga me jooksime õues ja tegime enamuse ajast kiirendusi.

Ja peale seda läksin jälle rattaga koju.

Oli ju sportlik päev!!!

13 September

Nonii!!! Täna siis oli üpris kerge päev.

Hommikul läksin linna bussiga. Ma sõitsin pool teed jänest vist, sest pilet kehtib mul ainult koolini, aga ma ei teadnud seda. Ma luban, et rohkem seda ei juhtu, sest siin on ikka jänese sõitja mingi ajukääbik. Milleks sõita piletita!!!

Norra keele tunnis olen ma küll palju selle nädalaga maha jäänud. Ma tunnen, et pean ise rohkem õppima. Eks ma seda teengi nüüd nädalavahetusel loodetavasti vabadel hetkedel. Kuigi seda mul eriti pole. Ja peale norra keele tundi läksin passipilti tegema, mida oli vaja mul politseis. Ma viisin siis täna oma paberid sinna. Ja me pidime Guldborgiga politsei ees kokku saama, aga ma sain nats varem ning mingi mees küsis minu käest, kas mul on tikke või välgumihklit. No kuulge, kas ma näen selline välja, kes suitsetab!!!!

Politseis oli ikka meeletu järjekord ja kõigil läks ka nii kaua. Seal oli kokku mingi 1.30 tundi. Meeletu ju!! Aga nüüd olen ametlikult elamisloaga norras. Peale seda pidin veel käima folkregistretuutis, seal saan endale norra koodi, seda on vaja igal kodanikul, kes elab norras rohkem, kui 6 kuud. Seal ei läinud nii kaua. Aga me olime juba Guldborgiga otsustanud, et ma ei lähe enam kooli, sest prantsuse keeles filmi vaadates poole pealt pole eriti hea mõte. Mulle ei meeldi hilineda. Järgmine kord lihtsalt ma ei hiline. Siia läksin aga koju ära. Koju sõites küsisin selle naise käest, kellega olen saanud paar korda trenni, et äkki saaksin täna ka nendega, aga ta ütles, et Petter ei lähe täna ja siis ei saanud ma täna ka trenni. See polnud küll hea uudis, aga ega midagi teha pole. Pean veel teise lahenuse leidma, kui Petter haige on vms. Ma ei saa nii palju ühest inimesest sõltuda. Ja nüüd olengi olnud lihtsalt kodus. See on hea tunne, kui ei pea midagi tegema ja saan lihtsalt puhata. Tegin pelmeene ja nats pannkooke, mängisin koertega ja istusin arvutis. See õhtu mulle meeldis, sest see on mul esimene selle laadne siin. Ei pidanud midagi tegema eriti.

Igastahes nüüd ma lähen magama. Kell juba palju.

Godt natt!!!!!