20 September Karge hommik ja imeilus päev.

Tõusin tänagi ülesse hiljem, kui peaks, hakkas päris kiire juba hommikul. Aga olin õhtul tubli olnud ja pannud kõik asjad kokku, et hommikul poleks vaja selle peale mõelda. Kardinad eest tõmmates laius mu ees päikesekiirte meri. Hommik oli karge ja värske. Öösel oli temperatuur langenud alla nulli ja kõik oli jäätunud natuke. Eriti raske oli püsti püsida verandal, kui bussile läksin. See hommik oli rahulik ja sõbralik, nagu ka kogu päev. Tegin paar pilti ka, et jäädvustada neid väheseid ilusaid sügispäevi. Nii vähemalt kõik ütlevad, et kohe hakkab saju periood pihta ja see on pikk: Tegin pildid sõitvast bussist, nende kvaliteet pole eriti kiita, mõelge 10 korda ilusamaks, sest selline see just välja nägi.

Esimesse tundi läksin siis jälle linna norra keelde. Tunnen, et olen ikka vist kõige nõrgem, aga eks ma ju püüan. Tõesti!! Hakkan homme koju tulles kohe raamatut ka tõlkima, seda ma luban endale, mitte teile. Tegin siis linna koolist ja tunni lõpust ka pilti. Need on siis minu klassikaaslased. See tumeda nahaline on Lõuna-Ameeriklane, aga inglise keelt ei räägi, siis keegi ei temast midagi. See püsti seisev tüdruk on siis venelane(kellega ma saan praegu kõige paremini läbi). Siis istuvad seal Maleena, Russel ja Alex. Õpetaja pühib tahvlit puhtaks.

Peale tunni lõppetes leppisime Dashaga kokku, et kui mul on laupäeval natuke aega, siis ma võiks talle külla minna või linnas kokku saada. See on tore, sest ma leian selle aja kindlasti.

Kui koolist välja olin saanud, otsustasin et teen endale fotokale uue ise kootud võ heegeldatud koti. Tuli tuju lihtsalt midagi tegema hakata. Kuigi ma ei tea, millal mu see vaba aeg võiks olla, aga nüüd on vähemalt lõng olemas. Seegi algus. Peale selle käisin veel raamatupoes, kus ostsin endale norra keele tunniks vajamineva töövihiku, aga õpiku pidin tellima, seda polnud. Maksma läks see töövihik 2oo ja midagi peale. Minu meelest palju, aga mis teha. Seda ma vajan lihtsalt väga. Enne oma Kvaløya kooli tagasi minekut ma veetsin aega natuke ühes ostukeskuses. Polnud seal lihtsalt veel käinud ja tundus kaugelt huvitav. Ega tal midagi viga polnudki, aga mul polnud lihtsalt midagi vaja.

See olen mina siis oma suurte kokkidega täna. Õlg lausa valutas pärast raske koti tassimisest. see norra sõnaraamat kaalub nii palju, aga see on tähtis.

Kooli tagasi jõudes hakkas mul siis prantsuse keel, mis oli mu ainuke tund oma koolis täna. Seal läksime mingisse lindistuse klassi, kus sai oma jutu lindile lugeda ja siis kuulata, kuidas räägin. Mulle ei meeldinud see, sest ei oska veel nii hästi seda prantsuse keelt lugeda. Kõik on nii võõras. Kuid sellegi poolest ootan uut tundi seal, omapärane lihtsalt.

Minu koolisöökla ehk kantina.

Koolist koju läksin bussiga, mida pidin oma 45 min ootama. Aga see oli mulle hea, sest sain koguda päikese käes D-vitamiini, mida vajan varsti palju. Kodus sõin õhtust ja siis trenni. Guldborg viis mind poeni, mis on mu kodust 4 km kaugusel umbes ja sealt edasi sain Petteri isaga. See on mu üks trennikaaslane. Need vanemad on ikka meeletult abivalmid ja sõbralikud. Kohe süda läheb soojaks nende sõbralikkusest. Trenni sisuks oli täna ainult võistlus. Jooksime muidugi soojaks 30 min, aga siis tuli võistlus. 7km umbes jooksimist sõnaotseses mõttes muda sees. Lihtsalt eelnevad päevad on olnud nii vihmased, et kõik on liialt märg. Külm oli küll, algul kui märgaks said tossud, siis ei tundnutki ma enam oma jalgu, sest vesi oli nii meeletult külm jalanõudes. Kuid võistlusel polnud aega enam sellele mõelda. Sain 2 koha juuniorite tüdrukute arvestuses. Võitja on aga minu kooli ja suusatunni kaaslane, niisiis ta pole mulle kaugel, saan temaga koos treenida. Siis saan sama tugevaks. =) aga aeg oli mul 30.34. Ja siis läksingi koju tagasi koos Petteri isaga. Koju muidugi pidin poe juurest ise saama, aga see polnud enam midagi. Kuigi läksin jala.

See õhtu oli meeletult külm, koju jõudes oli juba temperatuur alla nulli. Selline vaikus ja rahu valitses väljas, kui kodu poole kõndisin. Aga ma ei tundnud end üksildasena ja kurvana, sest teadsin, et kohe olen kodus. Koju jõudes olid lapsed just uinunud ja saime Guldborgiga lihtsalt rahulikult rääkida. Pärast pesin oma tossu ära, sest sinne muld on hoopis tumedam, et mu tossud isegi peale pesu meenutavad juba pruune, mitte valgeid tosse. Aga eks nad on juba kulunud ka, vaatan ikka spordipoodides kogu aeg uusi, aga hinnad on meeletud. Oma 1700 vms on odavamad, mida oleskin nõus ostma, aga see veel kahega, siis mitte parem. Pärast läksin arvutisse ja eile ma küsisine Pål´i käest, et kui palju see uue paki saatmine Oslost Tromsøsse saatmine maksta võib. Tema aga pakkus välja, et võib homme need ise kaasa tuua, sest läheb homme migile miitingule Oslosse. Siis saan vast rutem kätte ja kergemalt. Ma olen Pålile elu lõpuni nii tänukil, ta on aidanud mind nii meeletult jälle. Aga tema lihtsalt ütles : Ta on õnnelik, kui saab mind aidata. Eks ta olla siis, aga meeles pean teda ikka pidama. Nii see siis läks. Andsin talle Guldborgi õe Anne Kristine telefoni numbri ja nad juba leppisid kokku, kuidas saavad kokku. Ja vast siis on Anne Kristinel ka kargem, ei pea laupäeval seda posti viima minema. Igastahes olen nii meeletult õnnelik.

Aga nüüd lähen magama. Godt natt!!!!