Nädalavahetus 5.-6. aprill

Laupäeval ma siis eriti hästi end ei tundnud enamuse päevast. Selline ebaönnestumine saatis mind. Vöi tegelt ainult üks, aga ikkagi, see rikkus päeva. Nimelt oli mul siis suusavöistlus, köik oli korras, kuni kusagil 4km-ni. Kus mu suusakepi käeside läks lahti ja see väike jublakas seal sees kadus ära. Ma loodan, et ma ei pea nüüd selle jublaka pärast veel uusi keppe ostma. Kui tagasi eestisse tulen, siis äkki arnel on, tal on alati selliseid väikeseid asju. Nüüd pean selle asemel klassikat ka söitma uisu keppidega. (elan üle selle, rohkem ikka pole, kui kusagil kuu vms).

Ja minu meelest köige kurvem, köik tulid vaatama, kuidas ma söidan ja mina ei saanud pea üldse söita. Pidin siis söitma 10km klassikat.


Hiljem sealt ära minnes käisime veel poes, oli vaja puid osta(xD) ja jäätist mmm... see muutis tuju paremaks, keset talve jäätis. Ja kodus sain veel seda riisiputru, mis on jube hea asi. Ning jäätist maasikaga.


Ning öhtu poole käisin veel suusatamas ka, et tuju paremaks läheks. Ja läks, väike trip aitab peaaegu alati.

Pühapäev `al siis pidime ärkama vara ülesse, et vara söitma minna. Nimelt mina ja Guldborg läksime tripile. Ümber Lille-Blåmann`i (nii vist kirjutatakse, aga pole kindel.) Ilm oli suht sitt. (loe:kehv =) ). Kuigi nats päike ikka vahepeal ka paistis, aga tuul oli mega köva. Ühes kohas pidime isegi seisma jääma, et tuul ümber ei lükkaks ja nägu kaitsta jää-tükkide vastu. Hull oli seal. Me olime mingis orus, kus oli piisavalt üksik olla ja mina hull hakkasin just siis rääkima Guldborgile sellest ôudukast, mis ma vaadanud olin, et noored suusatajad satuvad mägedes hätta ja leiavad ühe mahajäetud suure maja, kus nad ära tapetakse köik peaaegu. :D Polnud köige parem tunne seal suure tuule ja üksikuna olla.
Ja mingi pool tundi hiljem nägime surnud pöhjapötra ka. :S See oli kurb, ta oli suht väike ja noor. Ja metsik, sest körva küljes polnud mingit märki. Kuid see on nüüd minule ajaliselt suusatamise rekord. 6 tundi ja 10 min. =) Hull vöi mis. Samas km poolest oli mitte väga hull. ainult vast 36km, sest me ronisime mäest ülesse ja alla väga järskudest.
Üks asi veel, ma olen ka nüüd ära tundnud lume-laviini sees olemise. See on jube, kuigi see oli nii ime pisike. Samas ma liikusin edasi selle lumetükiga. Ma ei taha möeldagi, mis tunne on töelist kogeda ja veel ellu jääda.
Korralikele suusaradadele jöudes tuli mul aga jube jöud ja oleksin veel vöinud söita, aga Gulborg oli ikka väsinud. Ja aus olla, siis koju jöudes olin mina ka väsinud. Ja mitu päeva pärast olin veel väsinud.
Pühapäev oli mönus päev.
Aaa... Mind Pål tahtis vöistlema ka panna pühapäeval, aga ma ütlesin, et ei taha. Mul olid paremad plaanid. Ja vöiskond sai ikka vöistelda, leiti asendaja. Hea, sest mul oli hea.