7 päeva veel. wipiii...

Niisiis... Pidin kohe ,,homme,, kirjutama, aga jah selline ma olen. Ei leidnud õiget aega kirjutada. Kus ma siis pooleli jäin ...

Ahjaa. Ma ei hakka nüüd kõike väga pikalt välja kirjutama, niisiis Võru folgi avamise päeval ma nägin neid esimest korda ja see oli väga huvitav, nad olid rongkäigul ja hüppasid seal välja ning kohe kallistama. See oli armas, aga ootamatu. Teine nägemine ja juba natuke rahulikumalt oli Avakontserdil, see kohtumine oli sõbralik. Me vaatasime ilusti kontserdi lõpuni ja siis nad kutsusid end nendega kaasa. Nad ööbisid internaadis ja seal pidi tulema neil proov järgmise päeva esinemise jaoks, aga enne käisime ühes Võru koolis söömas. See oli meeletu, sest seal olid ju kõik rahvused ja kõik laulsid ja tantsisid. Mõtle, kui ikka väikeses sööklas oma 300 inimest korraga laulavad ja tantsivad ning osad üritasid seal veel süüa ka. See oli meeletu, aga jääb meelde. Lõpuks jõudsime internaati. Seal tuli välja, et nad ei teegi proovi. Siis tulid Norra tüdrukud, kes mängisid seal esinemistel viiulit, kes kutsusid mind endaga välja jaltama. See oli tore, sest sealt sain ikka vb oma esimsed Norra sõbrad, nad üritasid mulle õpetada keelt, aga mulle ei jäänud küll midagi meelde. :) Lõpuks oli kell juba nii palju, et läksin Võrru tagasi ja siis vanavanemate juurde tuttu.

Järgmisel päeval ma ei näinud neid üldse, sest hommikul ja lõuna ajal olid nemad Tartus esinemas ja õhtul mina pulmas, aga oligi aega seda kõike natuke seedida.

Laupäeval oli siis meie esimene kohtumine Norra lõunal, see nägi välja selline, et ühes sisehoovis oli lauad kaetud ja külalised vaatasid nende esinemist ja tutvustati Norra rahvustoite. Seal õpetati meile ka üks Norra tants, see oli armas. Siis aga serveeriti meile esimene käik ja see oli mingi püree-supi laadne asi. Nime ma enam ei mäleta, aga valget värvi oli ja lillkapsas oli ka sees. suhteliselt magus oli ja mulle harjumatu. Ma tohutult loodan, et seda iga päev sööma ei pea hakkama. Teine käik oli juba tuttavam. Punane kala ja kartulid koorega, ning koore kaste peal vist ka ning värske kurgi viilud sidrunihappega maitsestatud. Noh see oli juba ammu ja polegi enam nii meeles, võisin mõne asjaga eksida ka. Magustoiduks oli siis üllatuseks jäätis, lihtlabane, aga hea vanilli-jäätis.

Peale seda me pakkusime me isaga Larsile välja, et läheks ujuma Meenikunno rappa koos perega. Nad vahetasid riided ja natuke ootasime ja, sest neid oli ikka ju 5 ja meid 3. Ei saanud minna tavalise autoga. Ema ja isa mul käisid vanaisalt laenamas tema autot (Lada-helesinine, selline õige ikka) See oli neile ikka huvitav vaatamisväärsus ning kõik tahtsid sellega korra sõita. Käisime siis ujumas ja mustikaid söömas. Kõik läks hästi kokkuvõttes, kuigi korra eksisime ära, aga polnud hullu. Me pidime minema pärast ujumist tänavatantsule, aga enne käisime Kubja hotellis veel söömas ka, kõigil olid kõhud juba natuke tühjad. Napilt jõudsime tänavatantsule ja tantsisime ära. Vahepeal käisime veel rannas mingil õhtukontserdil ja siis simmanile Kandle aeda. Seal tantsisime ikka palju, tantsisin Larsiga ka peale isa. Peale pidu jäin mina Võrru jälle, aga vanemad mul viisid Guldborgi ja Larsi internaati ära ja ise läksid koju.

Pühapäeval käisin laadal ja ostsin kaks kingitust ka neile. Peale seda hakkas neil jälle esinemine Kandle aias ja mina ning mu vanemad käisime seda vaatamas. Enne norrakate esinemist käisime Vene tantse tanstimas, venelased õpetasid meid tantsima nende rahvatantse. Peale norralaste esinemist me läksime meie koju Tännassilma. Neile meeldis tohutult meie aed, kus olid jus valmis saanud kurgid, herned, mustikad, kirsid, tikkrid jne. Guldborg küsis isegi miks ma tahan sellisest imelisest aiast ära minna :D. Aga tore oli, me käisime saunas, aga nad pole ikka suured sauna fännid, sest Guldborg ja Marcia istusid kõige madalamal laual ning siis oli ka veel kuum. See on selge, et sauna ma seal aasta aega ei saa vist. Aga pole hullu, ma polegi nii suur sauna nautleja. Enne sauna käisime veel Larsi ja Astridiga ujumas Põlva järves. Ujuda neile ikka meeldib. Kui väljas jahedaks läks, siis sõime toas. Õhtul viisime nad Väimelasse internaati tagasi ja järgmine päev nad sõitsid Norra tagasi. See oli nn lühikirjeldus sellest nädalavahetusest, kuigi nii palju jäi rääkimata.

Vahepeal on veel olnud SSK, mis oli meeletult tore, sest sain nii palju kasulikku infot Liinalt, kes tuli just Norrast ja Tromsost.

Sain ju veel vahepeal teada ka oma tugiisiku. Ta on Julia W. Vannebo. Julia tuli see suvi tagasi Ameerikast vahetusõpilasena ja ta on 17-st aastane. Aktiivne ja tore tüdruk. Tegeleb jalgpalliga, aga Ameerikas poksis (huvitav). Nüüd ootan vastu kirja temalt, ei ole veel tulnud. Tema suur soov on aidata mind, et mul oleks see aasta niisama tore kui temal oli väidetavalt.

Selleks korraks aitab. Ma loodan, et ühe kirja kirjutan ikka veel vähemalt Eestimaa pinnal olles.